“Hope Dies…..” Sosistas ta omaette.
1.
Kõndisin. Mu pilk oli suunatud maha. Vihm. Korraga tundsin, kuidas mu käest kinni hoidva mehe haare muutus tugevamaks. Ta kartis. Kartis et ma jooksen ära. Kui aus olla siis see oligi mu plaan, kuid mitte veel.
Pean ootama õiget hetke. Me jõudsime lõpuks jõleda telliskivimaja ette. Hullumaja.
„Tere. Nimi?” küsis punapäine naine
„Hope* Dier,” vastas mees mu kõrval.
„vanus?”
„16,” vastasin seekord ise.
„olgu, sina oled ruumis 312”
Mees noogutas ning juhatas mu ruumi. Teel kuulsin ruumidest karjeid ning nägin kuidas töötajad jooksid paanitsedes ringi. Mu näole tekkis kuri irve. Mulle tundub, et siin saab lõbus olema. Naersin natuke omaette ning pruunide juustega mees vaatas mu poole.
„Ja mida sa naerad?” küsis ta tõsise ilmega.
Naersin edasi kuid ei vastanud talle. Niimoodi inimestega mängida on lõbus.
Lõpuks jõudsime kohale ruumi 312. Seal oli vänge hais. Äkki oli seal just rott ära surnud. Ma ei tea. Pruunide juustega mees, kelle nimi oli vist John lükkas mu ruumi, andis mulle mu vahetusriided ning sulges ukse. Vahetasin riided.Valge särk oli mulle suur. Õnneks sain ma oma katkised mustad teksad jalga jätta. Ma ei soovinudki kanda hullumaja pükse. Kuulsin väljas huntide ulgumist. Öö. Kuna oli täiskuuöö paistis kuu mu tillukesest trellidega aknast sisse. See on toas ainus valgusallikas. See surnud rott haiseb ikka kohutavalt.
Hommikul avasin koheselt oma silmad. Järgmine päev hullumajas. Käisin käega läbi oma süsimustade lühikeste juuste. Värvisin need just paar nädalat tagasi mustaks.
Kohe algab hommikusöök. Lõpuks. Ma olen juba üsna näljane. John avas mu ukse ja juhatas mu sööklasse. Ruum oli üsna pime nii et ma ei näinud kuhu liikuda. Õnneks aitas mind John. Liikusime läbi söökla toidu poole.
„Võta mida tahad,” ütles John, ja lahkus.
Haarasin kausi ning tõstsin endale kaks kulbitäit putru. Otsisin tühja laua ja istusin maha. See puder oli hallikat värvi ja vesine. Maitsesin natuke. See oli üsna maitsetu.
„Vabandust,” kuulsin enda taga häält.
Pöörasin ümber ja nägin blondide pikkade juustega endavanust tüdrukut. Tema taga seisis kamp sarnaseid tüdrukuid, kuigi kõik ei olnud blondid.
„Mida?” nähvasin vastu.
„See siin on juhuslikult meie laud,” vastas blond.
„No siis peate endale uue laua otsima.”
Nägin kuidas ta läks vihast näost punaseks ning irvitasin omaette. Lõpuks otsustas ta mind rahule jätta. Hakkasin edasi sööma kui korraga ühines minuga pruunide juustega tüdruk. Ta nägi välja minust natuke vanem.
„Mis su nimi on ?” küsis tüdruk
„Hope Dier, aga ma eelistan nime Hope Dies*”
„Mille eest sa siia sattusid?” küsis ta pilku oma kausilt tõstmata.
„Mu ema arvas et ma olen hull, kuna üritasin eelmisel nädalal oma endist naabrit aiakääridega rünnata. Selliseid asju on muidugi varem ka juhtunud,” Laususin.
Tüdruk irvitas ja vaatas minu poole.
„Ma arvan et meist võivad head sõbrad saada,” vastas ta naeratades.
Naeratasin muidugi vastu. Me tundusime üsna sarnased olevat.
Korraga tuli John ja juhatas mu ruumi 312, sest me ei tohtinud üksi liikuda.
Kui ta lahkuma hakkas jälgisin teda oma erksiniste silmadega.
*
Hope – Lootus (ingl. K)
ibelievethathopedieslast 